Võrkpallur Rene Teppan mängib Eesti koondise särgis taas EM-võistluste finaalturniiril.

"Peod juba käisid Vasalemma mõisas. Vene sõdurid tulid tüdrukuid tantsima võtma ja üks tuli minu ette. Mina ei läinud, ei teinud välja ka. Viskas mulle kopikaid, aga eks meie poisid nägid seda kõrvalt ja andsid talle tuupi," viib Ilma Adamson meid oma neiupõlveaastatesse, kui suur sõda oli lõppenud. Ehkki nähtud oli palju õudusi, ajasid noored ikka oma asja. "Isal oli hirm ja ütles emale: sa lased tüdrukul käia, tuleb ükskord põllealune täis…".

"Liiklust oli vähe ja juba eemalt oli kuulda, kui isa autoga töölt tuli," viib Hannes Hanso meid tagasi oma lapsepõlve, mille üks märksõnu oli hirm isa ees. "Ma pidin harja kätte võtma ja köögipõrandat pühkima, kui ta tuppa tuli, muidu oleks halvasti läinud. Seal läbirääkimiste ruumi ei olnud."

"Nagu minu ema kunagi ütles: lapsi tuleb saada nii palju, kui ise suudad kanda. Kuldsed sõnad, aga see on midagi, mida ma ei järginud," tõdeb Liina Raud emaks saamist meenutades. "Tegelikult ma ei olnud valmis kandma kahte väikest last üksinda."

"Kuna ma kodus üldse ei nuta, siis see oli nende jaoks šokk, et ema nutab," meenutab Piret Laikre emana läbikukkumise tunnet, kui kaks poega ei saanud omavahel üldse läbi, nii et kooligi käidi eraldi bussidega.

"Ma olen silmad lahti hoidnud ja õppinud teistelt. Mul on olnud väga häid eeskujusid," ütleb Rene Varek, suurte kogemustega ettevõtja, kes viimased 10+ aastat juhib automüügifirmat Amserv.

"Mulle meeldib mõelda, et me oleme nagu kolm musketäri," ütleb Emma Lotta Kiviberg saates "Käbi ei kuku…", mis astub sammu eemale oma tavapärasest vormist. Nimelt jagavad sel pühapäeval emotsionaalseid ja olulisi lugusid elust ja koos kasvamisest ühe pere kolm põlvkonda – Emmaga on saates ema Elina Reinold ja vanaema Mall Reinold.

(Pärimus)muusik ja arengutreener Sandra Sillamaa tõdeb saates "Käbi ei kuku…", et on end piisavalt hästi tundma õppinud ja üllatusi või varem märkamata momente ta minevikust ei leia. Aga tuleb ette erandeid, viimati sellest kevadest.

"Kultuuri- ja kunstihuvi hoidis mind vee peal. Muidu ma oleksin ennast täiesti ära joonud," analüüsib näitleja Kristjan Sarv saates "Käbi ei kuku…" oma elu võimalik et kõige olulisemat murdehetke, mil temast sai lavakunstikateedri tudeng.